Me käisime eile Tarmoga Kadri sünnipäeval ja koju tagasi jõudsime alles kesköösel. Täitsa tore pidu oli. Kadri juures on alati tore. Pidu või mitte, ikka on tore.Tal olid töökaaslased ja sõbrannad ja õde kõik koos kutsutud. Sai süüa ja juua ja kõik tuttavad näod üle vaadata ja Tarmot presenteerida ja veel palju muud. Poja näitas end kõige paremast küljest. Selgus, et Tarmo olevat vana Soome nimi (Kadri kutsus oma töö juures ühe soome praktikandi ka peole). Vot siis.

Lõikasin praegu enne kirjutamist pojal küüsi. Õudne töö ikka. Need küüned ja varbad ja sõrmed on niii kohutavalt väikesed. Kogu aeg on hirm talle haiget teha. Kogu aeg! A sain kõik 20 küünt üle käidud. Nüüd jälle nädalaks mureta ja varvaste puhul isegi mitmeks nädalaks ;)
Peale rasket tööd läks kõht tühjaks ja nüüd ma siin istun ja söön arvuti taga. Ühe kõrvaga kuulan telekast Buratinot.

Leidsin veel ühe koha, kuhu poisi pilte riputada http://www.beebifoto.ee/?kaasike Leidsin sealt juba kolme tuttava beebi näod :)

no kas pole nunnu?

Kadri juures tööl

Käisime täna Kadri juures tööl teda sünnipäeva puhul õnnitlemas











ja kohtusime Lindaga










ja Indrekuga :)

ja veel paljude teistega, keda pildile püüda ei õnnestunud... .

Vaarema külaskäik

Linnavanavanaema tõi kingituseks pisikese kaheksajala - väga mõnusa asja tulevikus närimiseks ;)











Linnavanavanaemaga juttu ajamas ;)












Issi jorra-jorrale lennukit tegemas :)
Väsinud väikemees ;)

märtsi soojus ;)

Linnavanaemaga kõndimist õppimas ...
... ja maailmaga tutvumas.
Linnavanaisa süles ...
... päikese loojumist vaatamas.

uus rekord tudimises

Tarmo magas täna öösel 7,5 tundi jutti!
Juhhhuuuuu :)





Kass hiilis täna rõdul tuvi ;)

suvi tuli ;)

Hehee, täna oli ikka super ilm - sai juba kampsuni väel õues ringi lipata ja vaat, et hakkas päikse käes palavgi :P Siukseks võiks ilm jäädagi.

Vean kihla, et korra jõuab vähemalt veel lumi maha tulla :S

Käisin 4 päeva Kahulas. Seal oleks saanud suusatada kui oleks soovi olnud:P Metsa all oli lumi väidetavalt täitsa alles. Vennanaine käis mu nähes veel viimast korda suuskamisest mõnu tundmas. Metsani tuli siiski minna suusad õlal :P

Panin me 26 aastase vankri uuesti kokku. Töötas nigu naksti. Selle aja asjad peavad ikka jõle kaua vastu. See on nii suur vanker, et poiss mahtus sinna koos turvahälliga sisse :P

Tarmo onu Valdur ja maavanaisa ning maavanaema rääkisid juba pikad jutud väikemehega maha, võimlesid ja tegid muud hookus-pookust. Onu Valdur yritas kõvasti mehikesele õpetada lauset, et "onu Valdur on maailma parim onu" :D

Teel Pärnusse tegin peatuse tädi juures (Tarmo jaoks vanatädi juures). Too oli väikemeest nähes kohe rõõmsam kui muidu (tavaliselt räägib üle poole ajast oma haigustest, a nüüd oli seda vähem kui 20 prossa külastuse pikkusest, hihii).

Ja Pärnusse jõudes, panin autot garaaži kui Tarmo linnavanaisa meile peale sattus. Ta aitas meil osa kraami tuppa tuua ja valvas põnni kui köögis kartuleid koorisin. Poja suhtles vanaisaga kõvasti - naeratas ja koogas teisele.

Parimaid pilte on võimalik tšekata aadressilt http://picasaweb.google.com/kaasike/2007MRtsReisimas

katsikud

Täna käisid katsikul issi sugulased:
http://picasaweb.google.com/kaasike/2007MRts

arstitädi külastus

Täna käisime poisiga perearsti juures - 3 kuud sai täis ja tuli poja mõõtma ja kaaluma viia. Meie põnn on praegu täpselt 6340 grammi raskune ja on 62 sentimeetri pikkune. Täitsa ponks väikemees juba ;) Kuna aeg oli seal maal, sai ta ka vaktsiinilaksu täna kätte. Kusjuures vaktsiinikisa oli suhteliselt lühiajaline,sain ta seal kohe sülle võtta, siis sai kisa otsa. Vereprooviga oli hullem. Nii väiksest sõrmest ei tule see veri nii ruttu välja kui võiks. Esmaspäeval pean helistama, siis saab vereproovi vastuse. Kui see on korras, siis tuleb rauasiirupit vaid kuni järgmise arsti külastuseni võtta. Rauasiirupit võtame veel 1 kuu (ikka seepärast, et sündides nii väike oli).

Kummaline kuidas hakkad mitmuses rääkima - me võtame rauasiirupit. Tutkit me võtame. Ma annan ja poja võtab :P

Me tegime täna Veikoga seljankat. Polegi seda varem teinud. Purgisuppi on hea lihtne teha, lõikad paar kartulit juurde ja ongi valma. Ostsin ühe koduse ja ühe seeneseljanka. Väga põnev oli ;) Täitsa söödav kukkus välja.

Käisin õhtul õues autot ringi parkimas. Arsti juurest tulles poiss jorises nii kõvasti, et tulime ruttu-ruttu üles tuppa ära ja ma parkisin auto maja ette. Parkisin hiljem garaaži ringi. No täitsa kevade on väljas. Niiiiiiiiiiiii mõnus. Super. Selliseks võiks jäädagi. Ema kirjutas, et pühapäevaks lubas juba lörtsi :s Nautigem siis soojust kuni seda on ;)

Panen kaks pilti ka blogi juurde.

1.pilt on sellest kuidas poja peale söömist rõõmsalt issi arvuti tegemisi vaatas - istus üle 10 minuti turvahällis ja ei teinud piuksugi. Kui mu mees netis "sõda peab", siis on ta samal ajal vendadega skype'i või ventrilo programmi kaudu ühenduses ja muudkui lobiseb nendega. Tarmo arvas kindlasti, et isa suhtleb temaga :P Igal juhul talle täitsa meeldis issit jälgida ;) Ja 2.pilt kannab pealkirja "kes krt selle hantli mu tugitooli pani" ;)

Märtsi 9 nägu

Märtsil on ikka 9 nägu (täpselt nagu aprillil ja novembril). Kui õue läksin poisiga oli nii soe, et mul mütsi ei olnud vajagi, a kui ära tulime oleks hea meelega nii mütsi kui kapuutsi mõlemad pähe ajand.

Õue minnes maandusime kõigepealt rõdul - pistsin poja võrkkiike ja ta jäi seal ilusti tudule, ise aga hakkasin lume alt välja sulanud tolmu koristama. Siis aga helistas äiapapa ja küsis, et kas meil on täna õues käidud. Pistsin poja vankrisse ja saime äiaga maja ees kokku. Ta oli lahkelt nõus vankrit lükkama ja niimoodi me tandem liikus Niiduka poole - "issile" tööle vastu. Jõudsime ta töö juurde välja lausa. Polegi nii kaugele varem sinna poole jalutanud lapsega. Tee peal ärkas poja muidugi üles, kuidas siis muidu. Lõugas nigu ratta peal olles ise vaid 1 tunni tudinud. Egas midagi - tuli aga piimaauto funktsioon käiku lasta - otsisime kohta, kus istuda, kuid võta näpust - (pargi)pingid on haruldased asjad. Maandusin laste kiigele. Tuul krt oli päris vilu. A poiss sai kõhu täis ja püsis vankris isegi 10 minutit vakka. Seejärel tuli ta sülle võtta, sest tal, ma pakun, hakkas vankris igav. Kui ta kõhukotis magama jäi, olime juba peaaegu issi töö juures väljas. Poetasin ta vankrisse ja seejärel võttis peagi issi vanaisalt vankri lükkamise ülesande üle (issil olid meist ainsana korralikud kindad kaasas). Ilm oli tõeliselt jahedaks läinud. Kodus avastasin, et lapse käed olid jääkülmad. Ei ole miskit, tuleb ikka kõik tekid uuesti vankrisse panna - päikse käes võib ju soe olla, a kui päike ära kaob, on parajalt jahe ilm.

Mul õnnestus üle pika-pika aja abielusõrmus nädalavahetusel sõrme saada ilma, et sõrm siniseks oleks tõmmanud. Niiiii tore. Hullu uhke tunne on sõrmusega ringi käia :P

Ja täitsa P...sses kui mõnus on kõhuli magada. Kõhuli magamine ruulib ;)

p.s. pidin võrkkiige jaoks toas toole nats nihutama. Ei jaksa ju kogu aeg väikemeest süles tassida ... .