Igapäeva rõõmud

Meil sajab paksu laia lund praegu. Tegelt peenikest. A Pärnu jaoks on ka see peenike paks. Igatahes on rõdu valget värvi.
Käisin täna lastega õues hommikul. Panin äratuse kella kaheksaks. Ja kella kümnest olime juba õues. Rants tegi seal oma esimese hommikuune vankris ära. Tarmoga sebisime sel ajal kelgutada. Ta vunts ei viitsi kelku mäest üles tirida. A sellega seoses meenuvad pildid lapsepõlvest kui ütlemata tore oli kui keegi kelgu mäe peale viskas.
Siis koristasin toad ära. Mis ei ole kerge tegevus, kui juba tolmuimejaga mütates tuleb kellelegi 7 korda lutti suhu panemas käia, sest too ei ole nõus pealtvaataja olema, ja kui keegi teine samal ajal mänguasju uuesti mööda tuba juba laiali laotab ;)
Ja ma panin mõlemad lapsed lõunaund tegema. Ühel ajal! Mis ei ole ka kerge tegevus.
Ja ma tegin neile lõunasöögi valmis. Mis tähendas kummikinnastes kartulite koorimist (krt kas keegi on kummikinnastes kunagi kartuleid koorinud? Kui ei ole, siis te ei tea kui närvesööv tegevus see on. Sest kindad on libedad ja kartulid on libedad ja liiga tugevasti ei saa lõigata, sest muidu on kindas auk ja ta ei täida oma vettpidavat funktsiooni enam). A mis sa teed kui sind tabab igatalvine põletik, mistõttu käed vett ei kannata.
Igal juhul on mul nüüd vaba pooltund enne mehe töölt tulekut ja ma kohe naudin mõnuga üksindust arvuti taga.
p.s. Kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise ;)