vot

Võtsin kätte ja käisin kolmapäeva õhtul peale sünnipäeval käimist poisiga õhtul jalutamas. Kõndisin Pärnu jõeni ja tagasi, oi kui ilus jõgi ja Tallinna mnt. sild pimedas on, niiiiiiiiiiiiiiii ilus, ja poiss magas vankris terve tunni ühte jutti!
Mõtlesin, et kordan vägitükki täna lõuna ajal kui ta juba 2 tundi üleval oli olnud.
Ei oleks tasunud korrata.
Ilm oli kena, päike paistis. Poiss kustus mul kõhukotis 5 mintsaga ära ja sain ta kenasti vankrisse ringi tõsta. A nii kui jõe äärde jõudsime, oli üleval nagu 5 kopikat. Ma muidugi lootsin, et ta jääb uuesti magama. A võta näpust. No istusime seal jõe ääres pingi peal tükk aega. Siis muutus ta rahutuks. No toitsin teda. Natuke aega oli rahulik, siis hakkas nutma. Panin vankri istuvaks käruks ringi ja põnni sinna sisse. A talle ei meeldinud seal turvavöödega kinnitatult sõita ja kuna ta on alles nii väike, ei paistnud tal seal ka eriti mugav ja ta andis sellest kohe valjuhäälselt teada. Selleks ajaks jõudis Anneli ka Kristiniga jõe äärde. No ja ega mul muud ei jäändki üle kui Tarmo uuesti traksidega kõhu peale võtta ja siis koos Anneliga kodu poole vantsida. Tarmo kustus poole tee peal ära. Panin ta vankrisse ja tal klõpsti silmad jälle lahti. No on tegelinski.
A vähemalt sain Anneliga muljetada. Tore, et Kristin Tarmost 1 kuu ees on;) Nii saab kohe käigu pealt targemaks (nt.kuidas lisatoitu andma hakata vms).
Pildil on Tarmo oma uues lemmikasendis - ainuvõimalik issi süles, sest teiste jalad ei ole nii pikad. Seal ta vahib ringi ja muudkui muliseb. Ilmselt räägib, mis ta näeb. Vot.